Migratsiooniprotsesside kirjeldamisel kasutatakse Eestis mitmeid mõisteid, mis on üle võetud rahvusvahelisest terminoloogiast. Eesti keeles on vasted rahvusvahelistele terminitele üldjuhul olemas, kuid neid kasutatakse vähem, kui see oleks võimalik. Viimane asjaolu puudutab eeskätt ametlikke dokumente ja õigusakte, kuid ka tavakeel on eeskätt ajakirjanduse ja teaduslike uuringute mõjul mugandunud kasutama rahvusvahelisi termineid, jättes eestikeelsed vasted unarusse. See on toonud kaasa olukorra, kus tihtipeale ei viida rahvusvahelist ja eesti algupäraga terminit kokku.

Siin püüame anda mõistetele seletused ja rahvusvahelistele terminitele võimalikud eestikeelse algupäraga vasted, mida võiks edaspidi rohkem kasutada, seda nii ametlikus kui ka teaduslikus keelepruugis. Mõistete selgitused ei ole alati ametlikud definitsioonid, vaid kirjeldavad mõiste sisu lihtsate sõnadega, lisades vajadusel Eesti või Euroopa Liidu kontekstist tulenevaid selgitusi.

Kui Teil on siin esitatud ja teiste migratsioonialaste mõistete kohta täiendusi või parandusi, palun saatke vastavasisuline teade meiliaadressile info@integratsiooniinfo.ee

Ajutine kaitse − erandlik menetlus, mille eesmärk on anda massilise sisserände või eeldatava massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset välismaalastele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, kuid keda varjupaigasüsteem nende arvukuse tõttu ei suuda menetleda.

Ajutise kaitse saaja − välismaalane, kes on sunnitud (tavaliselt rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutse tulemusena) oma päritoluriigist või -piirkonnast lahkuma või on sealt evakueeritud riigis valitseva olukorra tõttu, nt relvakonflikt, püsiv vägivald või muude inimõiguste pidev rikkumine.

Apatriid − vt kodakondsuseta isik

Asüülitaotleja − vt varjupaigataotleja

Elamisluba − dokument, mis annab välismaalasele õiguse viibida riigis pikemalt. Eestis antakse tähtajalisi elamislubasid kehtivusajaga kuni 5 aastat ja pikaajalise elaniku elamislubasid. Tähtajaline elamisluba ei anna üldjuhul õigust töötada.

Elamisõigus − õigus, mille Euroopa Liidu kodanik omandab elades ükskõik millises teises Euroopa Liidu liikmesriigis ja registreerides oma elukoha antud riigis. Eestis antakse liikmesriigi kodanikule tähtajaline elamisõigus viieks aastaks, kui kodanik registreerib oma elukoha Eestis Rahvastikuregistri seaduses sätestatud korras. Viie aasta möödudes pikeneb elamisõiguse tähtaeg automaatselt veel viieks aastaks, kui liikmesriigi kodaniku elukoht on jätkuvalt Eestis registreeritud ja tema tähtajalist elamisõigust ei ole lõpetatud.

Emigratsioon − vt väljaränne

Emigrant − vt väljaränne

Hooajaline ränne − ajutine ümberasumine mõnda teise piirkonda mingiks ajavahemikuks või aastaajaks seoses töö, õppimise vms, kuid tagasipöördumisega alalisse elukohta. Hooajaline ränne võib olla nii siseriiklik kui ka piiriülene. Ka sesoonne ränne.

Euroopa kolmandate riikide kodanikud - isikud, kellel pole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi (Norra, Island, Lichtenstein) või Šveitsi Konföderatsiooni kodakondsust. Ka välismaalane

Illegaal − ebasoovitav väljend seadusliku aluseta riigis viibiva välismaalase staatuse kohta 

Immigrant − vt sisseränne

Immigrantpäritolu rahvastik − vt välispäritolu rahvastik

Immigratsioon − vt sisseränne

Kodakondsus − isiku ja riigi vaheline õiguslik side, mille kaudu on määratud vastastikused õigused ja kohustused. Kodakondsus omandatakse kas sünniga või hilisema õigusliku toimingu läbi (nt naturalisatsioon). Sünnijärgse kodakondsuse omandamisel lähtuvad riigid kas päritolu- järgsest kodakondsuse edasikandumisest (ius sanguinis) või sünnikohast (ius soli). Esimene tähendab, et iga sündinu omandab oma vanemate kodakondsuse, sõltumata sünnikohast (sellest lähtub ka Eesti), teine aga, et sündinu omandab sünnikohamaa kodakondsuse, sõltumata vanemate kodakondsusest (nt USA ja Ladina-Ameerika riigid).

Kodakondsuseta isik − isik, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust ning kellel ei ole ka võimalust seda vabal tahtel saada. Kodakondsuseta isikud on enamasti selle riigi, kus nad elavad, kaitse all. Eesti ei loe kunagise NSV Liidu kodanikke, kes viibivad Eestis ja kes ei ole omandanud hiljem ühegi riigi kodakondsust, kodakondsuseta isikuteks, kuna neil on võimalus registreerimise läbi omandada Vene Föderatsiooni kodakondsus. Ka apatriid.

Kodanik − isik, kellel on mõne riigi kodakondsus.

Kolmanda riigi kodanik − välismaalane, kes on muu riigi kui Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanik.

Massiline sisseränne − on suure arvu konkreetsest riigist või geograafiliselt alalt pärit välismaalaste omaalgatuslik või evakueerimiskavas ettenähtud saabumine.

Migratsioon − vt ränne

Määratlemata kodakondsusega isik − isik, kes on jäänud varasemast kodakondsusest ilma seoses tema kodakondsusjärgse riigi lakkamisega (nt kunagiste NSV Liidu ja Jugoslaavia kodanikud), kuid ei ole realiseerinud võimalust saada mõne järglasriigi kodakondsus.

Naturalisatsioon – õiguslik protseduur, mille läbi välismaalane saab riigi kodakondsuse. Enamik riike seab naturalisatsiooniks tingimusi (paiksustsensus, riigikeele oskus, seaduste ja ajaloo tundmine jms).

Opteerimine − kodakondsuse valimine olukorras, kus isikul tuleb teha valik mitme riigi kodakondsuse vahel, kuid puudub võimalus kuuluda mitme riigi kodakondsusesse üheaegselt. Enamasti leiab opteerimine aset territooriumi riikliku kuuluvuse muutumisel, mil inimesel on valida, kas säilitada varasem kodakondsus (mis võib kaasa tuua lahkumise kohustuse sellelt territooriumilt) või võtta selle riigi, millele vastav territoorium edaspidi kuulub, kodakondsus. Näiteks toimus opteerimine 1920. aasta Tartu Rahu järel, mil Eesti iseseisvus ja Eestis asuvatel venelastel jäi võimalus säilitada Vene kodakondsus, Venemaal elavatel eestlastel aga võtta Eesti kodakondsus. Opteerimine tõi tol korral kaasa ümberasumiskohustuse. 1991. aastal Eestis opteerimist ei toimunud, kuna Eesti ei tekkinud uue riigina, vaid taastati restitutsiooni teel. Opteerimine toimub ka olukorras, kus sünnijärgselt mitu kodakondsust omandanud isik peab täisealiseks saades valima ühe. Samuti võimaldavad mitmed riigid opteerimist abiellumisel jms juhtudel. Opteeruja on optant.

Pagulane − isik, kes on saanud mõnes välisriigis varjupaiga ja elamisloa seoses tema tagakiusamisega kodumaal poliitilistel, usulistel, rahvuslikel, rassilistel, sotsiaalsetel vms põhjustel. Pagulaste seisundit reguleerib 1951. aasta Genfi konventsioon, mida on muudetud 1967. aasta New Yorgi protokolliga. Euroopa Liidus on pagulaste seisundit täpsustatud Dublini konventsiooniga.

Pendelränne − inimeste pidev ja lühiajaline liikumine (iga päev, mitu korda nädalas või kuus) oma alalisest elukohast teise piirkonda ja tagasi (tavaliselt töötamise või õppimise eesmärgil, vastavalt tööränne ja haridusränne). Pendelränne on enamasti riigisisene, kuid esineb ka piiriülest pendelrännet.

Püsiränne − inimeste ümberasumine ühest piirkonnast teise kas alaliselt või pikaajaliselt. Püsiränne hõlmab samuti nii siseriiklikku kui ka rahvusvahelist ümberasumist.

Remigratsioon − vt tagasiränne

Repatrieerimine − vt tagasitoomine

Repatriant − vt tagasitoomine

Resident − riigi püsielanik (nii kodanik kui ka välismaalane), kes enamike riikide seadusest tulenevalt elab riigis vähemalt aastast üle poole ja maksab selles riigis makse.

Ränne − üldmõiste, mis tähendab igasugust rännet, inimeste ümberpaiknemist. See hõlmab nii inimeste ümberasumist oma riigi piires kui ka rahvusvahelises ulatuses, nii püsivat kui ka hooajalist rännet, samuti pendelrännet. Ka migratsioon.

Seadusliku aluseta riigis viibiv välismaalane − välismaalane, kes viibib riigis sellekohase loata. 

Sesoonne ränne − vt hooajaline ränne

Sisserände piirarv − on valitsuse poolt kehtestatud kõrgeim arv, millest suuremat hulka inimesi ei lubata riiki sisse rännata. Eestis ei tohi see arv (kvoot) ületada aastas 0,1%Eesti alalisest elanikkonnast (0,1% on määratletud Välismaalaste ja teiste seaduste muutmise seadusega 12.03.2008, jõustunud 14.04.2008; enne seda oli aastane sisserände piirarv 0,05% Eesti püsirahvastikust). Euroopa Liidu liikmesriikides, sh Eestis kohaldub sisserände piirarv vaid kolmandate riikide kodanikele.

Sisseränne − välismaalase asumine alaliselt või pikaajaliselt riiki elama. Ümberasuja on sisserändaja.

Tagasiränne− kodukohast või päritolumaalt kaua eemal olnud isiku tagasipöördumine kodukohta või kodumaale. Hõlmab nii siseriiklikku kui ka rahvusvahelist ulatust. Ümberasuja on tagasipöörduja. Ka remigratsioon.

Tagasitoomine− hõlmab enamasti sõjapõgenike ja vangide kojutoomist välisriigist, kuid tagasitoomise all on mõistetud ka alaliselt välisriigis elanud või välisriigis sündinud isikute vabatahtlikku tagasipöördumist oma kodakondsusjärgsesse riiki, mis on tagasiränne ehk remigratsioon. Ka repatrieerimine.

Täiendava kaitse saaja − välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle suhtes on alust arvata, et tema riigist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle antud riigis kaasa tuua tõsise ohu, nagu vägivalla rakendamise, piinamise või surmanuhtluse kohaldamise.

Tööluba − dokument, mis annab riigis legaalselt viibivale välismaalasele õiguse töötada kas kindla tööandja juures või samal alusel ülejäänud residentidega. Eestis pikaajalise elaniku staatust omav välismaalane tööluba ei vaja.

Varjupaigataotleja − isik, kes taotleb välisriigis kaitset ja varjupaika seoses tema tagakiusamisega poliitilistel, usulistel, rassilistel, rahvuslikel vms põhjustel. Ka asüülitaotleja.

Viibimisõigus − Euroopa Liidu kodaniku õigus viibida kehtiva reisidokumendi või isikutunnistuse alusel ükskõik millises teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Eestis peab Euroopa Liidu kodanik hiljemalt kolme kuu möödumisel riiki sisenemise päevast arvates oma elukoha registreerima Rahvastikuregistri seaduses sätestatud korras.

Viisa − dokument, mis antakse välismaalasele lühiajaliseks viibimiseks riigis (enamasti kuni 3 kuud poole aasta vältel). Viisa ei anna tavaliselt õigust töötada ega too kaasa muid õigusi, mis on residentidel. Viisa kleebitakse enamasti reisidokumenti. Paljud riigid on sõlminud omavahel viisakohustusest loobumise lepingu, mis toob kaasa õiguse külastada välisriiki ilma viisata. Eesti keeles tähendab viisa luba.

Välismaalane − isik, kellel on mõne muu riigi kodakondsus, kes on kodakondsuseta või kelle kodakondsus on määratlemata ja kes viibib riigis viisa või elamisloa alusel, lühiajaliselt ka viisata − seda juhul, kui riikide vahel kehtib viisavaba liikumise leping.

Välispäritolu rahvastik − rahvastiku osa, mis on kujunenud sisserände tulemusena. Erineb selle alusel põlisrahvastikust, kes on elanud vastaval territooriumil määratlemata aja. Enamasti käsitletakse välispäritolu rahvastikku läbi kolme põlvkonna, kuid mitmes riigis ka palju pikemalt. Euroopas on kujunemas suhtumine, et välispäritolu rahvastiku hulka loetakse Teise maailmasõja tagajärjel või selle järel kujunenud rahvastikku, sõltumata kodakondsusest, päritolust või riiki asumise motiividest. Ka immigrantpäritolu rahvastik.

Väljaränne − alaline või pikaajalise eesmärgiga ümberasumine välisriiki. Ümberasuja on väljarändaja.